Vanemate mõjutus lapse tulevikuks: peremustrid, alateadlik partnerivalik ja tervislik vanemlus

Mis on pereteraapia, kellele on pereteraapia mõeldud ja miks on see vajalik? 

Pereteraapia aitab näha kohti, mida muidu tavaelus ei pruugi märgata. Pereteraapias tegeletakse peamiselt suhetega. Kuid ka kontekstis, et aidatakse inimesel mõista paremini, miks ta mingeid valikuid teeb - partnerite näol või misiganes elu teises valdkonnas. Pereteraapia on hea võimalus nii Sulle endale kui ka kaaslasele leida parem kontakt iseendaga, et seejärel osata väljendada oma soove ja vajadusi paremini. Pole vajadust oodata probleemi ega sümptomit, et teraapiasse minna. Väga soovituslik on pöörduda terapeudi poole enne kui häire on välja kujunenud. Mida varem inimene pöördub spetsialisti poole, seda kiirem ja tulemuslikum see tulemus on. 

Näiteks on lastel käitumisproblemaatika juba sümptom, mille puhul võiks kindlasti pereterapeudi poole pöörduda. Mida varem probleemi(de)ga tegelema hakatakse, seda parem on see lapsele.

Mis on peresüsteem ja kuidas see meid mõjutab? Kuidas meie vanemad meid mõjutavad?

Tahta või mitte, aga meie olemus on üles ehitatud suuresti põhinedes meie vanematele, sugulastele ja perekonnaliinile. Meie sees on hästi palju mustreid ja programme, mille järgi me alateadlikult igapäevaselt toimime. 

Näiteks see, millised on olnud minu suhted minu vanematega, õdede/vendadega - kerkib esile, kui inimene loob lähedase suhte ehk siis näiteks paarisuhte oma kaaslasega. 

Perekonnamustrid ja programmid hakkavad taas kõnelema meie sees, kui me loome paarisuhte. See on niiöelda “seljakotisisu”. Toome veel sügavama näite: kui vanemad on olnud väga hülgavad oma lapse suhtes mingil eluperioodil, siis kõik need traumad ilmutavad end järgmises lähisuhtes ehk siis paarisuhtes. Ilma, et inimene sel hetkel täpselt aru saaks ja oskaks seda suuremat pilti näha, mis on temaga toimunud esmaste hooldajatega seoses ehk vanematega suhtluses minevikus. 

Seega läheb iga inimene suhtesse juskui oma “seljakotiga” ehk milline on minu päritolupere taust. Seetõttu on oluline, et igaüks saaks aru, mis on just nende “seljakoti sisu” ehk millised on nende vajadused, soovid, tunded. Seejärel on hea õppida tundma ka enda partneri “seljakoti sisu”. Kui mõistate partneriga üksteise kantava pagasi sisu, aitab see luua tervema ja turvalisema suhte.

Kuidas mõjutab meie “seljakoti sisu” ikkagi meie partnerlussuhet?

Oluline paarisuhetes on, et kumbki partner hakkab nägema oma osa paarisuhtest. Milline on tema enda vastutus ning kuidas saab partner teda selles toetada.

Üheks sagedasemaks hirmuks suhtes on, see et partner jätab meid maha. Sinus on sees tugev hüljatushirm. Selle hirmu olemasolu on sõltumatu sellest, kas sinu partner on midagi justkui valesti teinud või mitte. Selline hirm tuleb tihtipeale meie lapsepõlvset päritoluperega seonduvalt mõnest halvasti kogemusest või traumast. Sel juhul oled lihtsalt sellele hirmule nii palju tundlikum, olenemata milline on reaalsus.

Siinkohal on tähtis märgata, et kui sinu turvalisuse anum on täitmata, siis mitte ükski partner ei suuda seda täita. Kui tegemist on hella kohaga, võime teatud olukordades reageerida tugevamalt. Hakata süüdistama, tuua ülesse teised probleemid, solvuda jms. Sel hetkel on oluline võtta vastutus enda hirmude eest ning kommunikeerda partnerile, mis on see tunne sinus, mis pani sind niimoodi reageerima. Sel juhul saab ka partner sind paremini mõista ning aidata sulle pakkuda seda, mida tegelikult vajada võid. Samuti on oluline siiski võimalusel see valukoht läbi töötada enda päritoluperega.

Kuidas valime endale alateadlikult partnereid?

Alateadvus tõmbab meid alati tuttava poole. Nii võib-olla oled ka märganud, et sinu partner meenutab sulle enda olemuselt või käitumisel väga sinu kumbagi vanemat.  

Kui päritoluperes on olnud väga rasked probleemid või traumad, on suur tõenäosus sattuda ka düsfunktsionaalsesse paarisuhtesse. 

Näitena tuues üles kasvamise emotsionaalse või füüsilise vägivallaga - kui naised/mehed on kasvanud vägivaldses keskkonnas, siis võib see muster jääda korduma. Nad võivad valida alateadlikult omale partnereid, kellel on sarnane muster nende vanematega. 

Milline on destruktiivne vanemlusmuster?

On olemas näiteks “helikopter” vanemad. Need vanemad on vaid oma lapsele orienteeritud, kuid seda juba ebatervislikul viisil. Tegemist on üleseotuse mustriga. 

Tihtipeale ei pane selline vanem tähele, et tema väiksest lapsest on kasvanud juba eraldiseisev isiksu. Vanem võib olla niivõrd keskendunud ja tundlik lapse vajaduste suhtes, et ei lase lapsel endal ise õppidagi. See vanem on koguaeg kaitsepostsioonis ja püüab tema eest kõike koguaeg ära teha. Ehk tegemist on liigse armastus,ega mis võib ka kahjustada. Laps on sellisel juhul halvasti iseseisvaks eluks ettevalmistatud. Lapsel pole olnud võimalust sellisel juhul ise oma emotisoonidega toime tulla ja oma ärevust reglueerida. Lapsel võivad sellisel juhul olla kehvad sotsiaalsed oskused. Ta ei pruugi tulla nii hästi toime nagu oleks eakohane. 

Tihtipeale inimestel on raske aru saada, kuidas liigne armastus võib lapse jaoks olla kahjulik. Tuues igapäevase näite, kus vanem proovib pidevaid märkuseid tehes last iga ohuolukorra eest hoida, saab pidada suureks riskikohaks seda, et laps ei õpi enda vastutusala. Väga tähtis, et inimene kasvades õpiks ka enda osa. Mis on minu vastutuse ala, mida mina ise saan teha? Kui koguaeg vanem reguleerib ja ütleb, mis on õige ja vale, siis on vastutus vanemal. Laps ei õpi enese reguleerimist ega iseenda mõistmist. See kulmineerub sellega, et ta jääbki elus süüdistama teisi ning ootama, et teised teeksid kõik selleks, et tema oleks parem. Täiskasvanuna kaasneb sellega hulk probleeme. 

Teine variant sellest mustrist on see kui laps asetatakse tähtsamale kohale, kui ta on. Vahel isegi oma partneri positsioonile. Sellega kaasneb liigse vastutuse andmine lapsele. Laps õpib juba väga varakult võtma väga palju vastutust, mis pole üldse temale eakohane. Sellistes peredes on piirid sassis. Laps pole saanud olla laps ja tajub ennast täiskasvanutega võrdsena. Hilisemas elus on lapsel väga keeruline selle rolliga toime tulla, sest ta kipub võtma liialt vastutust kõigi teiste eest.

Mis peaks vanema tegelik prioriteet?

Vanemana on oluline mõista, et prioriteet peaks olema paarisuhe. Hoolitsedes enda paarisuhte eest, siis üldjuhul on ka lapsel/ lastel hea ja turvaline kasvukeskkond. Sel juhul ei toimu ka ülefokusseerimist lapsele. 

On väga keeruline arendada head vanemlust, kui paarisuhe ei toimi. Need kaks rolli on omavahel sügavalt läbi põimunud. Hea paarisuhe on hea vanemluse alus. Kui me vanematena oleme koostööparternid, siis on lapsel tõesti väga hea selles peres elada. See võimaldab lapsel kogeda adekvaatseid piire. Tervislike piiride olemasolul oskab laps ka edasises elus seada iseenda piire ning austada teiste omi.

Emotsionaalne ja funktsionaalne keel

Vanemana oleks oluline õpetada lapsele enda emotsioonidega hakkamasaamist ja nende märkamist. Tihtipeale keskendutakse vaid funktsionaalsete toimetuste õpetamisele nagu näiteks nõude pesemine, selle asemel, et õpetada lapsele iseendaga kontaktis olemist.

Hindame vanemlust 3-s kategoorias: 

1. Funktsionaalne keel - baasvajaduste rahuldamised, majanduslik olukord, kuivõrd hästi tulevad vanemad toime ja kuivõrd hästi laps on füüsiliselt turvalises olukorras ja hoitud.
2. Emotsionaalne keel - kuidas laps end tunneb? Kas lapse emotsionaalsetele vajadustele reageeritakse adekvaatsel viisil? Lapse emotsionaalsed vajadused on märgatud ja neile vastatud. 
3. Sotsiaalsed oskused - lapse täiskasvanueluks ettevalmistamine. Kuidas eluga toime tulla? 

Paar olulist nõuannet vanematele, mida võiks ja mida võiks mitte teha laste kasvatamise juures:

• Oluline on teada, kes on laps erinevas arengufaasis.
• Soe, kehtestav käitumine loob tervislike piiride olemasolu.
• Lapse vajaduste märkamine. Selle eelduseks on see, et minul vanemana on minu enda vajadused täidetud.

Nõuanded edukaks suhteks nii iseenda kui ka oma lähedastega.

1. Võtta aega, et mõtiskleda, millised suhted on Sul enda ema ja isaga ja miks.
2. Mine avatult rääkima nii ema kui ka isaga enda tunnetest, vajadustest ja ole aus sellega, mis on siin ja praegu. 
3. Räägi avameelselt ja puhta koha pealt mõnest lapsepõlveteemast, mis on jäänud Sinu hingele ketrama.

Raamatusoovitus: Kasulik raamat vanemluse kohta on “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand.” See aitab meil ka paremini mõista, kust me ise tuleme. Eesmärgiks on mõista ennast paremini ning seekaudu mõista ka paremini oma lapsi.

Kuula lisaks podcasti epsidoodist → https://youtu.be/6ERL-Y3bS9k